On nii, et siin maa peal elavad inimesed ja seal üleval taevaruumis aga meile nähtamatud
maavälised tegelased.
Ühel vaiksel tänaval, ühes vanas majas elas väike
Ruudi koos oma ema ja isaga. Õdesid ega vendi tal polnud ja ta oli väga üksik, sellepärast
veetis ta oma päevi ja õhtuid raamatuid lugedes ning pilte joonistades.
Isabel- Maria
Oli juba hiline õhtutund, kui Ruudi oma järjekordse
pildi kosmosest ja fantaasiaplaneedist
valmis sai. „Huvitav, kas seal planeedil ka keegi elab? ” mõtles poiss ja
jäi peagi sügavasse unne.
Kaugel-kaugel väljaspool Linnutee galaktikat asub
samblaroheline ja pilvpehme Etiška planeet. Seal elavad etiškad- kõige
õnnelikumad ja geniaalsemad olevused kogu universumis. Nad sarnanevad
välimuselt inimestega, kuid on mitmevärvilised. Silmad on neil hiiglasuured, et
palju näha ja endasse informatsiooni talletada, pea küljes on antenn- kõige
tähtsam sidevahend. Igal täiskasvanud etiškal on sõiduvahendiks oma rakett või
teleporteerimismasin, mille abil saab ta ohutult
teisi planeete külastada.
Eti- väike teadus- ja seiklushimuline etiška on planeetika õpiku mitu korda kaanest kaaneni
läbi lugenud ja tilluke teelane- nii kutsutakse ka Etiška planeedi elanikke,
sest nad armastavad väga lennata teistele galaktikatele, teistele planeetidele-
avastab enda jaoks MAA. Just! Milline üllatus!
Mihkel
„Sinna pean ma saama,” on Eti oma soovis kindel.
„Laenan vanematelt teleporteerimismasina, korraks käin
ära ja tulen kohe tagasi. Olen koduga sateliitide kaudu ühenduses ja minuga ei
saa midagi halba juhtuda. Mõeldud- tehtud!
Hommikul lippas väike Ruudi aeda ja ei uskunud oma
silmi- kollakasroheline antenn vilkus vaarikapõõsaste vahel. Poiss ei tundnud
hirmu ja peagi ilmus ka muruplatsile väike antennikandja. Täpselt selline
tulnukas, kes Ruudi kujutluses enne uinumist oli tekkinud, kuid keda ta ei
jõudnud oma pildile joonistada.
„Mis sa siin teed? küsis Ruudi tundmatult külaliselt.
„Ma tulin selleks teie planeedile, et inimestele
planeetikat õpetada ja neid rõõmustada. Sina vist oled väga kurb, et mu
salajased signaalid just siia sinu juurde juhatasid.
„Natuke üksik olen tõepoolest. Mul pole õde ega venda,
kellega mängida, ” lausus Ruudi tasasel häälel.
„ Meist võivad sõbrad saada, kui sa tahad, siis ei pea
sa üksi kurvastama.”
Ruudi ei uskunud oma kõrvu ja hõõrus silmi- justkui
unes. Selline haruldane sõber, missugune
ime!
„Ma oskan inimesi naeruga ravida ja pilguga tülisid
lahutada. Oskan ka mõtteid lugeda. Ma kasutan oma antenni, et muuta kurvad ja
kurjad mõtted ilusateks, säravpuhasteks.
Ruudi ja Eti olid pikalt jutustanud, kui Ruudil tuli
järsku meelde küsida: „ Kas sa koju ei peagi minema? Kas su vanemad ei hakka
muretsema?”
„Oh ei, ma muutsin end neile nähtavaks, nad näevad
mind ja mina näen neid, kui antenni küljes olevale väikesele nupule vajutan. Me
oleme kogu aeg omavahel ühenduses.”
„Räägi mulle oma perest,” palus Ruudi.
„Mul on universumi kõige toredam pere. Ema nimi on
Ati, isa on Oti, õde on Iti ja vend on Uti. Vanaema Äti ja vanaisa Üti elavad
ka koos meiega. Me oleme kõik väga sarnased ja ühte nägu, ainult erinevat
värvi. Kui tahame võime värve vahetada. Kuna meid on täpselt seitse, oleme seitsmevärvilised nagu vikerkaar. Meie
pere lemmiktegevus on teiste aitamine.”
Atty
„Oi, ema kutsub mind, pean minema,“ hüüdis Ruudi, „aga, Eti, sa võiksid minuga mõnikord
teletorni ekskursioonile tulla. Sulle kindlasti meeldib seal! Tsau!”
Enne teletorni külastust jõudis Eti tervele Eestile
tiiru peale teha, käia kõikides linnades ja külades. Lõpuks maandus ta otse
teletorni tipus. Rahulolevalt vaatas ta ümbrust, silmad põlesid. Siin tundis ta
end kõige kodusemalt, kohe nii koduselt, et otsustas teletorni elama jääda.
Mitte küll torni tippu nagu mõni tuulelipp, vaid tegutseda eri päevadel erinevatel korrustel paiknevates ruumides, kuidas just parasjagu
tuju ja vajadus on. Te ei kujuta ette, kuidas Etile meeldib joosta, eriti
treppidest üles ja alla. Ta on esimene etiška, kes on õppinud jooksma ja on selgeks saanud eesti keele. Kas
pole taibukas!?
Eti on väga õnnelik, et on leidnud lisaks Ruudile
tuhandeid sõpru, keda tervitada, kallistada, kellele pai teha, kelle mõtteid
paremaks muuta. Koduplaneeti külastab ta umbes korra kuus. Tagasi ta sinna esialgu ei plaani minna, sest teletornis
tunneb rõõmsameelne Eti end väga vajalikuna. Ja tegelikult ei taha ta ka Ruudit
kurvastada- on neist ju parimad sõbrad saanud.
Ah jaa, Eti
vikerkaarevärviline perekond lubas juba jõuludeks Maale maanduda ja kindlasti
ka teletorni külastada. Põnev, jääme ootama!
Kirke
No comments:
Post a Comment