Aasta 2019 tegijad looduses

• Aasta lind on ÖÖSORR (päevapetis, lehmalüpsja, kaeratsura)

Foto: Ingmar Muusikus

• Aasta loom on KOBRAS

Foto: Jaanus Tanilsoo

• Aasta puu on KIBUVITS

Foto:L.H

• Aasta sammal on TURBASAMMAL

Foto: Wikipedia

• Aasta orhidee on LEHITU PISIKÄPP

Foto: Jaak Neljandik

• Aasta seen on SOOMUSTINDIK

Foto Arne Ader

• Aasta liblikas on KUSLAPUU- SÕRMIKTIIB

Foto: Kaidi Kivi

• Aasta kala on JÕESILM

Foto: Wikipedia

• Aasta muld on MADALSOOMULD

Foto: Eesti maaülikool

Teabelehe koostas Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakond

Öösorr (Caprimulgus europaeus) on männikutes elav rästa suurune kirju lind, kes eelistab tegutseda öösel. Päevavalgel püsib ta liikumatult, istub maapinnal või lamab pikuti puuoksal, sulandudes ümbritsevasse keskkonda. Seetõttu on öösorri näinud vähesed. Rohkem on teada linnu omapärane nurruv häälitsus, mida võib kuulda soojadel suveöödel. Küllap seepärast on tal rahvakeeles ka sedavõrd palju nimesid: ööketraja, vokilind, laiskkull, hobuseorel, takutoristi, nahklapp, lüü-türr, ööema jne. Öösorr pesa ei ehita, ta muneb kaks muna maapinnal asuvasse lohku, vahel suisa metsarajale. Eestis pesitseb hinnanguliselt 10 000 – 20 000 paari öösorre ning vähearvuka liigina kuulub ta III kaitsekategooriasse. Öösorr on rändlind, tema talvitusalad asuvad Kagu-, Kesk- ja Lääne-Aafrikas. Lisainfo: Eesti Ornitoloogiaühing

Kobras (Castor fiber) on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani. Talle on iseloomulik lame saba, mis kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Kobras on taimtoiduline, süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude ladvas olevatele noortele okstele, langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste hammaste abil. Elupaigana eelistab aeglase vooluga veekogusid. Vajadusel ehitab veetaseme tõstmiseks puudest ja mudast tugevaid paise. Eestis hinnatakse kopra arvukuseks 14 000 isendit. Lisainfo: www.looduskalender.ee

Kibuvits (perekond Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluv puitunud varrega põõsas. Eesti looduses kasvab kümmekond pärismaist kibuvitsaliiki, kõige tavalisem on mets-kibuvits. Inimese kaasabil on loodusesse levinud ka mitmed kultuurliigid. Mõned neist (nt kurdlehine kibuvits) on inimese kaasabil hakanud ohustama teiste liikide kasvukohti. Kibuvitstel on vahelduvalt kinnituvad paaritusulgjad lehed, varred kaetud sirgete või kõverate ogadega. Õitsema hakkab enamasti juunis. Suured lõhnavad õied asuvad varte tippudes. Vili on erksalt värvunud (punane, oranž) tõrsik, mis moodustub lihakaks muutunud õiepõhjast. Valminult on viljaliha söödav, sisaldades rohkesti erinevaid vitamiine. Kibuvitstel on palju rahvapäraseid nimetusi: haukaküüds, kibusk, kiuspuu, koidukann, metsroosipuu, neitsi-kann, okasroos, orjavits, orjaroos. Lisainfo: www.loodusajakiri.ee 

Wulfi turbasammal (Sphagnum wulfianum) kasvab soostuvate okasmetsade poolvarjulistes kohtades. Ta on looduses kergesti äratuntav võsu tippudes asuvate pallikujuliste peade e. kapiitulumide ning tumedate rabedate varte poolest. Ainsana meie turbasammaldest on tal oksakimpudes rohkem kui kuus oksa. Eestis esineb pillatult, sagedasem Lõuna-Eestis. Oma nime on saanud Tähtvere mõisniku K.E.R von Wulfi järgi, kelle maadelt liigi kirjelduse aluseks olevad samblad koguti. Kuulub Eestis III kaitsekategooriasse. Lisainfo: Eesti samblasõbrad

Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum) on meie käpalistest kõige omapärasem ja haruldasem. Taim on klorofüllitu, toitained saab ta seeneniidistiku kaasabil teistelt taimedelt. Maapinnale ilmub ta suve teisel poolel nädalaks-paariks, sedagi mitte igal aastal. Ühe varre kohta on tavaliselt 1–4 õit, mille ülespoole hoidev huul on valkjas ning lillakaspunase või roosaka mustriga, teised õiekattelehed aga kollakat tooni. Õied on küllaltki suured, läbimõõt võib ulatuda üle 2 cm. Vars on pruunikaskollane kuni beež, pooleldi läbikumav ning seest õõnes. Taime kõrgus tavaliselt 10–12 cm. Peamisteks kasvukohtadeks on varjukad okasmetsad, kus maapinnani jõuab üsna vähe valgust ning taimkate on hõre. Haruldane lehitu pisikäpp kuulub kõige rangemasse, I kaitsekategooriasse. Lisainfo: Eesti Orhideekaitse Klubi

Soomustindiku (Coprinus comatus) viljakehad kasvavad tihti suurte kogumikena toitaineterikkal mullal haljasaladel, rohustutes, aedades ja jäätmaadel. Seene kübar on noorelt valge, piklikmunaja kujuga ja kaetud vatjate pruunikate soomustega. Vananedes avaneb kübar kellukakujuliselt ja eoslehekesed muutuvad tintjasmustaks. Noorena, valgete eoslehekestega, on väga hea söögiseen ja söödav kupatamata. Rikneb väga kiiresti (tundidega), millest annavad märku tumenenud eoslehekesed. Soomustindik kogub endasse raskemetalle, seega ei tohiks neid korjata tööstuspiirkondadest ja suurte teede äärest. Lisainfo: Eesti mükoloogiaühing

Kuslapuu-sõrmiktiib (Pterotopteryx dodecadactyla) on habras, pisike ja aeglaselt lendav liblikas, kelle tiibade siruulatus on 11–14 mm. Iga tiib on lõhestunud kuueks osaks, seega on liblikal kokku 24 „sõrme“. Neid võib kohata metsades ja aedades, kus kasvab kuslapuid. Valmikud lendlevad päeval ja hämaras. Röövikud toituvad kuslapuu noortes võrsetes, nukkuvad maapinnal kookonis. Meil haruldane kuslapuu-sõrmiktiib ilutseb ka Eesti Lepidopteroloogide Seltsi logol. Lisainfo: Eesti Lepidopteroloogide Selts

Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketel madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit. Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligikaudu 14% meie muldkattest ning neid võib leida peaaegu kõigist Eesti piirkondadest. Enamasti koosnevad madalsoomullad hästi lagunenud toitainerikkast musta värvi turbast. Kuivendatuna on neil suure saagikusega rohumaad. Madalsood on üks Eesti muldkatte suurimaid orgaanilise süsiniku varamuid. Kuivendamine ja mullaharimine põhjustavad kiire turba lagunemise, sellega kaasneb ka suures koguses süsihappegaasi lendumine atmosfääri ning mulla kahjustumine. Seetõttu loetakse neid muldi õrnaks. Lisainfo: Eesti Mullateaduse Selts

Jõesilm (Lampetra fluviatilis) on angerjataolise kehaga, tavaliselt 30 cm pikk. Ülalt on jõesilm tuhmhall, kõht helekollane või tuhmvalge. Tema nahk on limane ja soomusteta. Pea külgedel 7 paari lõpuseavasid. Jõesilmu suu asemel on sarvhammastega imilehter, toitumiseks imeb end selle abil mõne teise kala külge. Jõesilmu püütakse sügiseti kuderände ajal merre suubuvatest jõgedest mõrdade ja torbikutega. Eesti parimad silmujõed on Narva ja Pärnu. Lisainfo: ajakiri Kalastaja Foto: Külli Kalamees Foto: Alexey Tolmachov/ Wikimedia Commons