Kunagi ammu-ammu, kui olin noor õpetaja ning lapsed läksid 6-aastaselt kooli ja laste tunnistustele tuli kirjutada sõnaline hinnang õpitulemuste kohta, kasutasin luulekeelt- 22 luuletust igale lapsele.
Kui õpilased uuel aastal lapsevanema allkirjaga tunnistused kooli tagasi tõid, oli ühele tunnistusele kirjutatatud lisaks vanema allkirjale trükitähtedega AITÄH! Selle sõna väärtus oli siis ja on nüüd- minu arvates- ilmatu suure tähtsusega.
Alati, kui tahan sõnadesse panna seda suurt tänu, mis hooga südamest välja voolab, siis jääb kuidagi sõnadest puudu, ilmub hoopis see imeline suur ja südamlik AITÄH!
Saadan selle kodudesse koos helgete jõulusoovidega.
Ka sisalikue tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jää kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud...
/K. Ristikivi/
No comments:
Post a Comment