Pliiatsi jutukesed- omalooming

PLIIATS JA MEREHÄDALINE

Elas kord üks pliiats.

Ta kukkus ükskord maha ja läks õue jalutama.

Ja ta juures oli meri.

Seal meres ulpis üks pudel.

Seal pudelis oli merehädalise kiri.

Pliiats otsustas teda aidata.

Oskar 

PLIIATSI SEIKLUS

Elas kord üks pliiats. Ta kukkus laualt maha. Ta mõtles endale sõbra otsida. Ta läks akna juurde ja hüppas aknast alla. Ja hakkas poe poole kõndima. Lõpuks jõudis pliiats poodi. Ja läks pliiatsileti juurde. Ta leidis mahakukkunud pliiatsi. Ta läks mahakukkunud pliiatsit aitama. Ja nad hüppasid siis korvi. Siis viidi nad ühte majja. Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni.

Joel

PLIIATS JA ÄMBLIK

Sten-Erik 

Elas kord harilik pliiats.

Üks kord kukkus ta maha.

Ja siis ta nägi põrandas auku.

Ta veeres auku ja nägi seal ämblikku.

Ämblik oli väga uudishimulik ja tahtis väga edasi minna.

Aga ta oli kudunud käigu ette ämblikuvõrgu.

Pliiats aitas tal võrgu ära lõhkuda.

Seejärel pääses pliiats teisest august välja.

Ja siis kuulis pliiats, et poiss otsis teda.

Lõpuks leidis poiss pliiatsi ja pani ta pinalisse tagasi.

Pliiats reisil.

Elas kord üks pliiats. Ta oli ühe poisi oma. Ühel päeval kaotas poiss pliiatsi. Pliiats oli väga õnnelik, et ta poisi juurest ära sai. Pliiats otsustas rändama minna. Nii ta siis rändas ja rändas. Kuni jõudis linna teise otsa. Sealt leidis ta suure paadi. Paadi juurde tuli kapten. Ja nad sõitsid koos merele.

Isabel 

PLIIATS SAAB HEAKS

Elas kord üks pliiats. Ta oli väga ebaviisakas. Ta ei olnud aus ja ei saanud teiste pliiatsitega läbi.
Üks päev kukkus ta pinalist välja ja mõtles, et võiks rändama minna.
Ja siis ta läks. Teistel pliiatsitel oli hea meel.
Pliiats läks jõe äärde ja mõtles, et läheks väikesele jõeretkele. Ta ehitas väikese paadi. Tee peal nägi ta hüljest. Pliiats küsis hülgelt, kuhu poole linn jääb. Hüljes näitas.
Pliiats läks ja jõudis kooli juurde ja leidis oma pinali. Ta oli väga rõõmus, aga teistel pliiatsitel ei olnud hea meel. Pliiats vabandas.

Johannes

Pliiats ja siil

Elas kord pliiats. Ta oli väga õnnetu. Ta oli kukkunud kõnniteele. Ta kukkus sellepärast, et poiss, kes teda kasutas oli seljakoti lahti jätnud. Siis tuli suur tuul ja lükkas ta põõsasse. Seal nägi ta siili. Siil nuttis, sest tal oli viis okast ära kukkunud. Siilil oli olnud gripp. Pliiats ütles, ma joonistan sulle need okkad tagasi ja ühe veel varuks. Nii nad saidki sõpradeks.

Martin

ELAS KORD ÜKS PLIIATS. TALLE MEELDIS KÄIA UJUMAS JA PAADIGA SÕITMAS. TA OMANIKU NIMI OLI LAURA JA PLIIATSI NIMI OLI IRIS.
LAURA VÕTTIS OMA PLIIATSI KOOLI KAASA. PLIIATSILE MEELDIS KOOLIS. TA PARIMAKS SÕBRAKS HAKKAS KUSTUKUMM. TAVALISELT NAD LEBASID KOOS PINALIS.
ÜHEL PÄEVAL JUHTUS PLIIATSIGA ÕNNETUS- SÜSI LÄKS KATKI. LAURA OLI VÄGA ÕNNETU, ET EI SAANUD ENAM PLIIATSIGA KIRJUTADA. ÕNNEKS TULI APPI KUSTUKUMMI VANA SÕBER TERITAJA. TERITAJA TERITAS PLIIATSIT USINASTI. PLIIATSI OTS SAI TERAVAKS NAGU NÕEL. LAURA OLI VÄGA ÕNNELIK, ET SAI JÄLLE KIRJUTADA. LÕPP HEA, KÕIK HEA.

LIIS

Elas kord pliiats. Ta kukkus ühel päeval maha ja keegi ei võtnud teda üles. Ta mõtles rändama minna.

Ta hüppas toolile, siis lauale, siis aknalauale ja siis murule. Ja ta hüppas just põrnika kõrvale.

Põrnikas oli hädas. Nimelt oli vihma sadanud ja põrnikal olid triibud ära kustunud. Pliiats mõtles

põrnikale triibud joonistada. Nii ta tegigi. Ja kui pliiats pole vahepeal tühjaks saanud teeb ta heategusid siiamaani.

Saskia

PLIIATS KES RÄNDAS

ELAS KORD ÜKS PLIIATS. TA OLI SINIST VÄRVI. ÜKSKORD KUKKUS PLIIATS MAHA. TA MÕTLES, KUI MA JUBA SIIN LEBAN, SIIS MA LÄHEN RÄNDAMA. SIIS LÄKSKI PLIIATS VÄLJA. TA NÄGI LEPATRIINUT, KES VAJAS ABI. 
"MIKS SA NUTAD?" KÜSIS PLIIATS.
"MA EI LEIA OMA KODU,"ÜTLES LEPATRIINU.
" MA AITAN SUL KODU ÜLES LEIDA." 
JA SIIS NAD OTSISISD JA OTSISISID JA SIIS NAD LEIDSID. 
"AITÄH! "ÜTLES LEPATRIINU.
" POLE TÄNU VÄÄRT!" ÜTLES PLIIATS JA MÕTLES, ET KUI TA LEPATRIINUT JUBA AITAS, SIIS TA HAKKAB KÕIKI AITAMA. JA NII TA TEGIGI.

MARTA

Elas kord üks pliiats

Elas kord üks poiss. Ta käis koolis. Ükskord kukkus tal üks pliiats maha. Pliiats pettus, tõusis püsti ja mõtles: „Kui ma juba maha kukkusin, siis ma lähen oma teedpidi edasi.“ Ja pliiats läkski. Kõigepealt läks ta õue. Õues läks ta autosse. Siis tuli autojuht ja hakkas autoga sõitma. Siis pliiats ehmus ja hüüdis: „Appi, appi!“
 Autojuht vaatas tagaistmele,  võttis pliiatsi üles ja ütles: “Mis see pliiats siin teeb?“
 Pliiats vastas: „Mu omanik pillas mind maha.“ 
Autojuht vastas: „Kui tohib, siis ma võtan su endale?“
Pliiats vastas: „Sa võid mu endale võtta.“ 
Ja kui pliiats veel surnud pole, siis elab ta veel tänase päevani.

Saara

Pliiatsi sõbrad

Elas kord pliiats. Pliiats oli sinist värvi. Ta kukkus aknalaua pealt maha muru peale ja nägi, et seal on mutt. Pliiats ütles: „Tere! Mis me täna teeme?“

 „Lähme mängima!“ ütles mutt ja nad läksidki mängima. Nad kohtasid ussi.

 „Tere!“ ütles uss.

 „Kas mängime?“

. „Jaa!“ Siis nad mängisidki. Veidi hiljem kohtasid nad sääske.

 „Tervist!“ ütles sääsk.

 „Nüüd mängime.“ Ja nad mängisid veel tükk aega. Lõpuks väsisid nad ära ja jäid magama.

Verner

PLIIATS JA TEMA UUS OMANIK

ELAS KORD ÜKS PLIIATS. TA OLI PINALIS. SIIS VÕTTIS OMANIK JUSS TA PINALIST VÄLJA. JA JUSS PILLAS PLIIATSI MAHA. JA JUSS EI VÕTNUD TEDA ENAM ÜLESSE.
SIIS OTUSTAS PLIIATS PÜSTI TÕUSTA. TA TÕUSISKI PÜSTI. TA LÄKS UUT OMANIKKU OTSIMA. TA LEIDISKI UUE OMANIKU. SEE OMANIK VÕTTIS PLIIATSI ÜLES. JA NAD ELASID ELUPÄEVADE LÕPUNI.

EMMA

 Elas kord üks pliiats, kellele meeldis väga seigelda. Aga ta ei saanud kunagi seigelda, sest tema omanik hoidis teda koguaeg pinalis.

Ühel päeval aga unustas ta pliiatsi pinalist välja. Pliiats kahtles, kas minna rändama või mitte? Pliiats kartis, et tema omanik kurvastab.

Ja järgmisel hetkel veeres pliiats laualt maha ha murdis oma südamiku. Ta veeres Liisu jalgade ette. Liisu võttis pliiatsi üles ja teritas uuesti ära.

Nii alustas terav pliiats oma uut elu Liisu pinalis.

Laura- Liis

PLIIATSI REIS FLORIDASSE

ELAS KORD ÜKS PLIIATS. TA OLI VÄGA UUDISHIMULIK. TA OTSUSTAS REISIDA AMEERIKASSE.
PLIIATS LÄKS LENNUKILE JA SÕITIS FLORIDASSE. SEAL NÄGI TA KROKODILLI JA VEEL MUUD PÕNEVAT. TA OTSUSTAS SINNA JÄÄDAGI.

HELENA

Elas kord üks pliiats. Tal oli väga palju sõpru, näiteks: koolikott, kustukumm ja teritaja, õpikud ja pliiatsid, kool ja tema omanik ja ta ei tahtnud kunagi oma omaniku juurest ära minna, sest muidu oleks ta oma sõpradest maha jäänud ja ta ei oleks sõpru enam kunagi näinud.  Ema oli väga sõbralik ja isa ka, sellepärast et, nad ütlesid, et võta harilik välja ja tee oma kodutööd ära. Ja siis ta võttis mind kätte ja hakkaski kodutöid tegema . Minu elu on väga lahe, sest koguaeg on tegemist.

Kirke

Pliiats leiab sõbra

Elas kord pliiats. Ta kukkus maha ja otsustas kõndima minna. Pliiats hüppas aknalauale ja sealt tänavale. Õues seisis ilus punane auto. Pliiats tahtis väga autoga sõita. Ta puges autosse ja jõudis mere äärde. Mere ääres nägi pliiats paati. Paat sõitis saarele. Saarel oli väike maja. Pliiats piilus ukse vahelt sisse ja nägi laual paberilehte. Paber oli elanud selles majas kaua ja oli väga üksik. Sellest päevast peale said pliiats ja paber headeks sõpradeks ja joonistasid koos palju ilusaid pilte.

Mihkel

PLIIATS JA KUSTUKUMM

Elas kord üks pliiats. Ta oli lillat värvi. Ühel päeval kukkus ta muru sisse. Pliiats mõtles:

“Siin on nii igav, äkki läheks rändama?” Ja läkski.

Alguses kohtas pliiats väikest ussi kes nuttis. Pliiats küsis: “Miks sa nutad?”

“Ma kaotasin oma prillid ära!” Pliiats ütles: “Ma otsin su prillid üles.” Pliiats leidiski väikese ussi prillid üles. Ussike roomas õnnelikult edasi.

Siis kohtas pliiats ilusat lindu. Ta oli oma tiiva ära murdnud. Pliiats kutsus lindudearsti. Arst sidus linnu tiiva sidemega kinni ja ta viidi linnuhaiglasse.

Pliiats veeres edasi. Teel kohtas ta kustukummi. Siis küsis pliiats: “Kas saame sõpradeks?”

“Loomulikult peame sõpradeks saama!” Ja neist said parimad sõbrad.

Emma Marii

                                                                                                                                    

PLIIATS JA PUUD


ELAS KORD ÜKS PLIIATS. TA LÄKS METSA JA NÄGI PUID. TA MÕTLES, ET PUUD ON SUURED PLIIATSID. TA KÜSIS ÜHE PUU KÄEST, KAS PUU OSKAB ILUSASTI KIRJUTADA. „PALUN KIRJUTA MULLE ÜKS JUTT“, ÜTLES PLIIATS PUULE.
PUU VASTAS: “MINA EI OSKA KIRJUTADA, AGA KUI MA SAAN VÄGA VANAKS, SIIS SAETAKSE MIND MAHA JA MINUST SAAB TEHA 3000 PLIIATSIT“. 
RÕÕMUSTAS, ET PUUST ON KA PEALE MAHA SAAGIMIST NII PALJU KASU JA RÕÕMU.

VESSE

Pliiatsi ja tema sõprade seiklused.

Elas kord üks pliiats. Üks päev kukkus ta maha. Ta mõtles, et hakkab veerema. Ta veeres ja veeres kuni leidis paadi. Ta läks paati. Saabus kapten ja läks koos pliiatsiga sõitma. Nad jõudsid Saaremaale. Saaremaal oli üks poiss, kes tahtis seda pliiatsit endale. Pliiats kutsub poissi endaga kaasa. Poiss oli nõus. Siis kutsus poiss teise poisi kaasa. Kõik kolm läksid lõbustusparki. Nendel oli väga lõbus.

Karl Andreas

Elas kord üks pliiats, kes otsustas rändama minna. Ta hüppas aknast välja ja läks sadamasse. Ta läks ühe paadi peale, mis sõitis Inglismaale. Kui pliiats jõudis Inglismaale, siis ta läks linna. Pliiats leidis ühe poisi, kellel polnud ühtegi pliiatsit. Pliiats hüppas poisi pinalisse. Poiss oli õnnelik.
Marten Mattias

  Pliiatsi seiklused

                                                                                      
Elas kord üks pliiats.
See pliiats kukkus maha. Ta mõtles reisima minna. Pliiatsi nimi oli Sander.
Ta kõndis ja kõndis ja lõpuks jõudis sadamasse. Sander otsustas paadiga sõitma minna. Ta läks paati ja siis jäi mõttesse. Kuidas ma sõita saan, kui ma ei oska ega saa juhtida? Siis aga tuli paati kapten, kes pani mootori käima ja nad sõitsid saarele. Kui pliiats saarele jõudis, läkisd tal silmad suureks. Seal olid piraadid. Nad kutsusid pliiatsi saarele elama. Nii sai pliiatsist piraat.

Tom

Pliiats läks rändama

Oli üks kord pliiats. Veeres laua pealt maha. Ta oli roosat värvi. Ta oli väike pliiats. Ta läks rändama.

Alice


ÜKS PLIIATS

PLIIATS KUKKUS LAUALT MAHA. TA MÕTLES MINNA AUTO PEALE. PLIIATS NÄGI TAKSOT. TA HÜPPAS TAKSO PEALE, KUID KUKKUS SEALT  MAHA. PLIIATS MÕTLES, ET LÄHEB RÄNDAMA. ALATI NÄGI KEEGI PLIIATSIT JA NII SAI TA ÜMBERMAAILMAREISLILE MINNA.

MARTEN

Roosa pliiatsi seiklused

 

Elas kord üks pliiats. Ta pandi ühte karpi, kus ta nägi teisi pliiatseid. Seal oli siniseid, punaseid, kollaseid ja palju teisi värve pliiatseid. Ta tuvustas ennast ja ütles:” Tere! Mina olen roosa pliiats. Aga kuhu meid siin karbis viiakse?” 
Sinine pliiats ütles:” Meid viiakse poodi, siis ostetakse meid ära ja viiakse koju.”
 Neid ostetigi ära. Ema andis pliiatsid oma tütrele. Tüdruk võttis nad kooli kaasa, sest koolis oli kunstitund. Tüdruk joonistas oma pliiatsitega väga palju iga päev. Aga tüdrukule roosa pliiats ei meeldinud ja sellepärast viskas ta pliiatsi prügikasti. Siis tuli prügiauto ja viis pliiatsi prügimäele. Kui pliiats prügimäel oli, otsustas ta rändama minna. Ta jõudis mere äärde, kus oli üks väike tüdruk, kelle trikoo oli samasugust roosat värvi nagu pliiatski. Pliiats läks tüdruku juurde ja tüdruk võttis pliiatsi endale. Kui tüdruk koju jõudis, hakkas ta kohe oma pliiatsiga joonistama.

Mia

 

PLIIATS LÄHEB KOOLI.

ELAS KORD ÜKS PLIIATS TA NIMI OLI TOM. TA PIDI VARSTI KOOLI MINEMA, AGA TA KARTIS VÄGA, SEST TA ARVAS,  ET TA KIRJUTAB HALVASTI.

TALLE TORKAS PÄHE MÕTE, ET TA VÕIKS JU KÜSIDA ABI

TEISELT PIIATSILT, KELLE NIMI OLI SIIM.

SIIM OLI JUBA KOOLIS KÄINUD. 

TOM LÄKSKI, AGA TOM  EI TEADNUD KUS SIIM ELAB.

TOM  HAKKAS NUTMA. SIIS TULI TOMMI EMA JA KÜSIS,

MIS ON LAHTI? TOM ÜTLES, ET TA EI OSKA KIRJUTADA.

EMA HAKKAS NAERMA

„MIKS SA NAERAD?“ KÜSIS TOM.
 EMA ÜTLES:  „KALLIS TOM, KOOLIS JU ÕPITAKSEGI KIRJUTAMA.“

ATTY LIISA