Mai- mine metsa kuu!

Lapsed küsivad iga päev koolis, kas me õue läheme. Teades, kui oluline see on, siis püüan olla mõnegi vahetunni õpilastega õues ja teha õuesõppetunde.

Ilm ei peaks takistuseks olema, pigem ebasobiv riietus. Ja kui kahe koolimaja vahet lipates ei õnnestu mul klassiga õue minna, siis sõprade ja perega väike retk loodusesse kuluks ikka ette võtta.

Laupäeva hommikuudune mets oli lihtsalt muinasjutuliselt kaunis.

Natuke lugemist ka!

𝐌𝐚𝐢 𝐨𝐧 𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐦𝐞𝐭𝐬𝐚 𝐤𝐮𝐮!

Kevad on käes ja on paras aeg võtta kätte ja minna metsa! Või näiteks rappa, võssa, parki, rannikule või muidu loodusse. Seetõttu tasub üle rääkida, mis võluvits see loodus õieti on.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ametlikud liikumissoovitused on teada-tuntud - täiskasvanutel soovitatakse intensiivsemalt liikuda vähemalt 2,5 tundi nädalas ning lastel ja noorukitel tund päevas. Arvestades meie igapäevatoimetusi ja mõeldes aktiivsest liikumisest eelkõige kui trennides või jõusaalis rühmamisest, võib selliseid soovitusi olla ülearu keeruline järgida. Ei mahu kavva ega pruugi huvigi pakkuda.

Hädavajalikud liikumisminutid aga ei pea sugugi jääma spordisaali ega -valdkonda. Vastupidi, just looduskeskkonnas liikumine toob kaasa selliseid hüvesid heaolule ja tervisele, mida kinnised ruumid pakkuda ei saa.

𝐋𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐞 𝐦𝐨̃𝐣𝐮𝐝𝐞 𝐦𝐨̃𝐨̃𝐭𝐦𝐢𝐧𝐞

Looduses ajaveetmise mõjud on teadlaskonna fookuses juba aastaid. Seni on näiteks tuvastatud, et looduses viibimine vähendab vererõhku, suurendab rahulolutunnet ja tugevdab immuunsüsteemi. Loodusega sagedases kontaktis olemine kosutab ka vaimset tervist, vähendades stressi- ja ärevustaset, agressiivsust, leevendades depressiooni sümptomeid ja parandades enesehinnangut.

Nagu aimata võibki, on laste ja noorte õues veedetud aja ning liikumisaktiivsuse vahel on leitud positiivne seos: mida enam õues olemist, seda suurem tõenäosus, et laps liigub palju. Mõnevõrra sarnane seos kehtib ka täiskasvanute puhul: looduskeskkonnale lihtsamini ligi pääsemine tõstab kolmekordseks tõenäosuse, et täiskasvanu on aktiivne. Niisiis kutsub liikuma looduskeskkond ise - sellisel kujul, nagu ta on, aidates tekitada ka pikaajalisi liikumisharjumusi.

Samas ei pruugi looduskeskkonnast üksi piisata: ka teised tegurid, näiteks ühiskonnas levinud hoiakud ja hirmud, inimeste harjumused, infrastruktuuri puudujäägid mängivad olulist rolli - näiteks Eesti linnalapsed liiguvad rohkem jalgsi ja rattaga kui maalapsed.

Tõendatud on ka vähem võhmale võtvate õuetegevuste positiivsed mõjud. Heaolu parandavad näiteks aia eest hoolitsemine, koeraga jalutamine, rattasõit, lohe lennutamine, jalutamine, rehitsemine. Õieti ei sõltu head mõjud sellest, kas liigutakse teadlikult ja sihilikult või hoopis muude tegevuste hulgas.

𝐄𝐤𝐬𝐩𝐞𝐫𝐢𝐦𝐞𝐧𝐝𝐢𝐝 𝐤𝐨𝐨𝐥𝐢𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞𝐠𝐚

Läbi on viidud põnevaid ja pikaajalisi eksperimente.

Näiteks rühm Saksa lapsi veetis ühe päeva nädalas terve õppeaasta jooksul metsas õuesõppel. Selle tulemusena kasvas mõistagi laste liikumisaktiivsus võrreldes kontrollrühmaga, kes kogu selle aja koolimajas püsis. Kuid lisaks uuriti hoolega kahe grupi kortisoolitaset ja selgus, et metsaskäinud õpilaste kortisoolitase kahanes aasta jooksul märkimisväärselt. Kortisool on n-ö stressihormoon, mis vastutab organismi võitle-või-põgene reaktsiooni eest. Mida vähem kortisooli, seda rahulikumad me oleme.

𝐀𝐫𝐬𝐭𝐢𝐫𝐞𝐭𝐬𝐞𝐩𝐭: 𝐩𝐮𝐮𝐝𝐮𝐭𝐚 𝐦𝐞𝐫𝐝

Teadustulemuste tuultes on näiteks Šotimaa arstid saanud ametliku voli kirjutada inimestele looduses viibimist retseptiga "välja". Nendest retseptidest, mis arvestavad aastaaja ja kohalike oludega, võib leida terve hulga lõbusaid tegevusi nagu näo asetamine muru sisse, heinakõrte võrdlemine, mere puudutamine ja poniga suhtlemine.

Kuni Eesti arstid digiretseptide kujul sama ei tee, tasub meil endal isiklikud "retseptid" kirjutada, et õues olemise ja -liikumise harjumused püsida ja kosuda saaksid.

/Tartu Ülikooli Liikumislabor