Sellest on umbes nädal möödas, kui Helena pöördus minu poole
murega, et kaks neljanda klassi tüdrukut solvasid 2. korrusel Alice´ it. Kuna kell helises tundi, palusin, et Helena pärast näitab, milliste tüdrukutega
pean rääkima. Koolipäeva rutakate askelduste seas kahjuks ununes juhtum.
Täna tuli Helena uuesti minu juurde ja näitas konkreetseid narritajaid.
Õiglane ja heasüdamlik tüdruk polnud unustanud, et meil on ebaõiglus õhus
ja probleem lahendamata. Rääkisin enda arvates pikalt ja arusaadavalt, rahulikult ja mõtlemapanevalt tütarlastega.
Sain aru, et minu jutt ei jõudnud nendeni, muigasid ja läksid minema. Palusin
ka nende klassijuhatajal teemat käsitleda.
Klassis rääksime märkamisest, hoolimisest, aitamisest,
headusest. Rääkisin ka lastele ühest 6-aastasest eelkooli õppurist, kes on
mulle silma jäänud kui väike üdini hea täiskasvanulik poiss, laia silmaringi ja
suure empaatiaga. Juhuslikult sattusin lugema artiklit tema emast. Nüüd on kerge mõista,
miks üks väike inimene on nii suure südamega ja eristub praeguses kiires asjade maailmas paljudest eakaaslastest- nii on teda teadlikult
kasvatatud.
Kui palju on meil õppida üksteiselt, nii suurtelt kui väikestelt. Ei saanud jätta
artiklit jagamata ega mõtet- õpime märkama ja aitama nagu Helena, Henri ja
teised toredad lapsed seda iga päev teevadki. Üksteist peab ja saab hoida, alati!
No comments:
Post a Comment