Wednesday, November 28, 2018

Eti uus elu Maal

Eti uus elu Maal 

On nii, et siin maa peal elavad inimesed ja  seal üleval taevaruumis aga meile nähtamatud maavälised tegelased.
Ühel vaiksel tänaval, ühes vanas majas elas väike Ruudi koos oma ema ja isaga. Õdesid ega vendi tal polnud ja ta oli väga üksik, sellepärast veetis ta oma päevi ja õhtuid raamatuid lugedes ning pilte joonistades.


Isabel- Maria

Oli juba hiline õhtutund, kui Ruudi oma järjekordse pildi kosmosest ja fantaasiaplaneedist  valmis sai. „Huvitav, kas seal planeedil ka keegi elab? ” mõtles  poiss  ja jäi peagi sügavasse unne.

Kaugel-kaugel väljaspool Linnutee galaktikat asub samblaroheline ja pilvpehme Etiška planeet. Seal elavad etiškad- kõige õnnelikumad ja geniaalsemad olevused kogu universumis. Nad sarnanevad välimuselt inimestega, kuid on mitmevärvilised. Silmad on neil hiiglasuured, et palju näha ja endasse informatsiooni talletada, pea küljes on antenn- kõige tähtsam sidevahend. Igal täiskasvanud etiškal on sõiduvahendiks oma rakett või teleporteerimismasin,  mille abil saab ta ohutult teisi planeete külastada.
Eti- väike teadus- ja seiklushimuline etiška on  planeetika õpiku mitu korda kaanest kaaneni läbi lugenud ja tilluke teelane- nii kutsutakse ka Etiška planeedi elanikke, sest nad armastavad väga lennata teistele galaktikatele, teistele planeetidele- avastab enda jaoks MAA. Just! Milline üllatus!

 
Mihkel

„Sinna pean ma saama,” on Eti oma soovis kindel.
„Laenan vanematelt teleporteerimismasina, korraks käin ära ja tulen kohe tagasi. Olen koduga sateliitide kaudu ühenduses ja minuga ei saa midagi halba juhtuda. Mõeldud- tehtud!

Hommikul lippas väike Ruudi aeda ja ei uskunud oma silmi- kollakasroheline antenn vilkus vaarikapõõsaste vahel. Poiss ei tundnud hirmu ja peagi ilmus ka muruplatsile väike antennikandja. Täpselt selline tulnukas, kes Ruudi kujutluses enne uinumist oli tekkinud, kuid keda ta ei jõudnud oma pildile joonistada.
„Mis sa siin teed? küsis Ruudi tundmatult külaliselt.
„Ma tulin selleks teie planeedile, et inimestele planeetikat õpetada ja neid rõõmustada. Sina vist oled väga kurb, et mu salajased signaalid just siia sinu juurde juhatasid.
„Natuke üksik olen tõepoolest. Mul pole õde ega venda, kellega mängida, ” lausus Ruudi tasasel häälel.
„ Meist võivad sõbrad saada, kui sa tahad, siis ei pea sa üksi kurvastama.”
Ruudi ei uskunud oma kõrvu ja hõõrus silmi- justkui unes.  Selline haruldane sõber, missugune ime!
„Ma oskan inimesi naeruga ravida ja pilguga tülisid lahutada. Oskan ka mõtteid lugeda. Ma kasutan oma antenni, et muuta kurvad ja kurjad mõtted ilusateks, säravpuhasteks.

Ruudi ja Eti olid pikalt jutustanud, kui Ruudil tuli järsku meelde küsida: „ Kas sa koju ei peagi minema? Kas su vanemad ei hakka muretsema?”
„Oh ei, ma muutsin end neile nähtavaks, nad näevad mind ja mina näen neid, kui antenni küljes olevale väikesele nupule vajutan. Me oleme kogu aeg omavahel ühenduses.”
„Räägi mulle oma perest,” palus Ruudi.
„Mul on universumi kõige toredam pere. Ema nimi on Ati, isa on Oti, õde on Iti ja vend on Uti. Vanaema Äti ja vanaisa Üti elavad ka koos meiega. Me oleme kõik väga sarnased ja ühte nägu, ainult erinevat värvi. Kui tahame võime värve vahetada. Kuna meid on täpselt seitse,  oleme seitsmevärvilised nagu vikerkaar. Meie pere   lemmiktegevus on teiste aitamine.”


Atty

„Oi, ema kutsub mind, pean minema,“ hüüdis  Ruudi, „aga, Eti, sa võiksid minuga mõnikord teletorni ekskursioonile tulla. Sulle kindlasti meeldib seal! Tsau!”

Enne teletorni külastust jõudis Eti tervele Eestile tiiru peale teha, käia kõikides linnades ja külades. Lõpuks maandus ta otse teletorni tipus. Rahulolevalt vaatas ta ümbrust, silmad põlesid. Siin tundis ta end kõige kodusemalt, kohe nii koduselt, et otsustas teletorni elama jääda. Mitte küll torni tippu nagu mõni tuulelipp, vaid tegutseda eri päevadel  erinevatel korrustel  paiknevates ruumides, kuidas just parasjagu tuju ja vajadus on. Te ei kujuta ette, kuidas Etile meeldib joosta, eriti treppidest üles ja alla. Ta on esimene etiška, kes on  õppinud  jooksma ja on selgeks saanud eesti keele. Kas pole taibukas!?
Eti on väga õnnelik, et on leidnud lisaks Ruudile tuhandeid sõpru, keda tervitada, kallistada, kellele pai teha, kelle mõtteid paremaks muuta. Koduplaneeti külastab ta umbes korra kuus. Tagasi ta sinna  esialgu ei plaani minna, sest teletornis tunneb rõõmsameelne Eti end väga vajalikuna. Ja tegelikult ei taha ta ka Ruudit kurvastada- on neist ju parimad sõbrad saanud.

 Ah jaa, Eti vikerkaarevärviline perekond lubas juba jõuludeks Maale maanduda ja kindlasti ka teletorni külastada. Põnev, jääme ootama!


Kirke










No comments:

Post a Comment