Kuidas näha ja märgata rohkem?

Kuidas märgata  enda ümber olevat, missuguseid vaatepilte, kujusid, kujundeid meile loodus loob, kuidas saada üha paremaks märkajaks? Nendele küsimustele otsisime ja otsime jätkuvalt vastuseid. Võrdlesime  E. Valteri raamatust "Kuidas õppida vaatama" fotopilte ja kunstniku joonistatud pilte.  

Kuna mulle meeldib ka looduses jalutada, fotoaparaat kaasas, siis on kogunenud päris suur hulk jäädvustusi, mida silmitsedes võib igasuguseid salapäraseid olendeid, nähtusi, geomeetrisi kujundeid jm põnevat näha. Lastel  on võime visualiseerida ja mitmemõõtmeliselt kujutisi näha ning  muidugi on piiritu fantaasia. Mida kõike küll nähti! Innustan lapsi ümbritsevat märkama, võimaluse korral ka pildistama, et saaksime oma "leide" ka sõpradega jagada. 

Tänane kristalne jälg ehk räägib sellest, et meist jäävad alati maha jäljed või hoopis sellest, et oleme liikumises ja kõik meie ümber muutub pidevalt või hoopis sellest- sea sammud loodusesse!? Või polegi see jalajälg, vaid hoopis....

Tsiteerin Edagar Valterit:
"Aga kuidas siis ikkagi vaadata nii, et näha rohkem kui mõni teine? Päris selge on see, et huvi peab olema. Huvi selle vastu, mida vaatad. Ilma huvita pole mõtet vaatama hakatagi.Kujutame ette, et on tulnud läbi metsa üks niisugune huvitav inimlaps. Küsid temalt: "Tulid metsast? Mis metsas uut näha?"
"Äh... noh, puud olid..." 
"Soo? Et puud olid?"
"Jah-noh, põõsad olid ka."
"Vaata aga vaata! Või põõsad ka. Ja muud polnudki?"
"Ei. Mis seal veel peaks olema?" 
Mis sa kostad? Minu teada peaks seal veel nii mõndagi olema. Ja hästi palju. Mets on ju vaatamiseks vägagi sobiv paik. Kindla peale."