Meie klassi õpilased osalesid õppekäigul Eesti Tervishoiumuuseumis programmis "Minu muutuv mina". See oli väga vajalik, põnev ja arendav muuseumitund, kus õpilased said rühmades arutleda oma hirmudest ja ootustest seoses kasvamise ja arenemisega. Õpilased said teada inimese soolisest arengust, meeste ja naiste erinevustest, mis on murdeiga ja veel paljud küsimused said vastuse. Oli ka huvitav ja teemat visualiseeriv videomaterjal.
Kõrvalt vaatajana jäi mulje, et aktuaalne teema pakkus huvi, natuke kumas läbi ka valehäbi, aga hästi tore oli, et mitmed kodud on juba teemat kodus lapsega arutanud. Areng on ju individuaalne, võib-olla mõne jaoks oli ka liiga palju uut ja keerulist. Üks poiss küsis tunnis mu käest, et miks nemad peavad tüdrukute asju nii täpselt teadma, aga tegelikult on ju oluline, et oled kursis ka vastassugupoole muutuste ja eripäraga.
Üks tüdruk mainis mulle, et tema õe klassi looduõpetuse õpetaja oli öelnud, et nüüd hakkame seda "hirmsat" teemat käsitlema. Selline hääletus ja sildistamine väga loomulikule teemale on ekslikult vale. Inimekeha on tempel, kogu ilus terviklik ja ainulaadne, teda tuleb hoida, tema eest tuleb hoolitseda, ükski organ pole ebavajalik ega hirmus. me kõik oleme ainulaadsed ja erinevad, ei pea üksteisega ennast võrdlema. Mida rohkem teadmisi ja avameelset suhtlemist vanematega (ka õpetajaga), seda lihtsam on lapsel oma kehaliste muutustega kohaneda.
Oli ka aega muuseumis omal käel ringi vaadata. Väga paljud lapsed olidki juba mitmendat korda muuseumis. Väga tänuväärne programm ja huvitav õppekäik oli. Aitäh!
