Lennart Meri (1929-2006)
Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on.(“Hõbevalgem”, 1976)
Uudishimu peab olema teie igapäevane vari, mis teid saadab koolis, mis avab teie silmad ja kõrvad, ja paneb teie suu neid samu küsimusi sõnastama, mida tänapäeval me peame ka täiskasvanult iseendale esitama.
Rahvaluule, olgu siis rahvalaulud, rahvatantsud või rahvamuusika on rahva kirjutamata ajalugu.
Pidage meeles, et kool ei ole mitte kunagi igav. Et kool on alati õiglane ja et kool tahaks väga kõigile teie küsimustele vastata. Kas ta oskab vastata? Ta oskab siis vastata, kui te tõepoolest neid küsimusi esitate. Kui te olete julged, kui te ei karda õpetajat, vaid mõistate, et koolis õpetaja on seesama nagu teie isa ja ema kodus. Mõelge ka selle peale, et kool annab teile midagi väga olulist elus kaasa. Mõnedes koolides on usuõpetus, mõnedes ei ole. Aga kool peab andma kaasa selle tunde, mis on hea ja mis on halb. Ma arvan, et mul oli see minu kuues kool, kui selgus, et kooli riietehoiust oli midagi varastatud. Ja ma mäletan tänase päevani seda uskumatust, see oli sündmus, mida ma ei ole kuuekümne aasta jooksul unustanud. Kool on meie kõigi kool. See on meie kodu ja seal peab valitsema alati ausus, seal peab tugevam alati kaitsma nõrgemat. Poisid peavad vajaduse korral kaitsma tüdrukuid. Need on niisugused väärtused, mis mitte kunagi ei kao elust. Millel vastupidi on hirmus suur tähtsus, siis kui te olete nii suured ja nii suured ja nii suured tulevikus.
Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.
No comments:
Post a Comment