Eile õhtul kohtusin ühe väga hooliva emaga. Ega ma eemalt aru saanudki, miks üks graatsiline olevus liikumatult merekaldal püsib ja valvsalt ümbrust jälgib. Lähenesin ja uhke lind andis arusaadavalt ning hoiatavalt sisistades märku- ära tule. Siiski kasvas minus huvi talle lähemale jõuda ja mõned pildid teha.
Ja siis märkasin kalda läheduses vees imearmsaid pehmeid luigetibusid. Muutusin heldinult lapsemeelseks ja jälgisin eemalt luigeema ja lapsukeste tegevust.
Ema ei kaotanud hetkekski valvsust ümbruse suhtes. Kui lapsukesed pisutki eemaldusid, oli luigeproua kohe kohal. Alati kohal, alati olemas, eeskuju, võimas tugi.
Eks lapsed olegi kõige suurem rikkus, kõige väärtuslikum kingitus elult.
Ja iga inimene, kellel on süda õige koha peal, hoiab, kaitseb ja armastab alati lapsi, tingimusteta, nii omi kui võõraid.
( Tean, et ootate oma armsate särasilmsete laste- nad on võrratud- ballipilte. Pisut kannatust...)
